kolmapäev, 25. märts 2009

Ela ja mäleta


Täna möödub 60 aastat küüditamisest.


25.märts 1949.aasta.
Eestist viidi sunniviisiliselt ära 20 722 inimest. Samasugused küüditamised toimusid ka Lätis ja Leedus.

Vidrik Siimu lühimeenutus küüditamisest :
"Mul tuleb meelde küüditamise päev.
Oli 25. märts 1949. Olin 13-aastane poiss. Olin koolivaheajal Hageris kodus. Enne lõunat nägin maantee ääres palju veoautosid sõitmas Kohila poole. Autokastis istusid naised, lapsed, 4 sõdurit tääkidega. Ema koos vennaga läksid külla ja tulid ruttu tagasi. Panime riidesse, polnud aega süüagi. Naaber aitas meid metsa kaudu Kohilasse minna, olime hobusega. Hirm oli. Rahvast oli meiega koos palju. Sõitsime Tallinnasse tädi poole varjule. Hommikul sõitsin edasi Porkuni kooli. Meie klassist ei olnud kohal 2 tüdrukut. Nad olid küüditatud Siberisse. Pärast Stalini surma tuli üks tüdrukutest tagasi koos emaga, teine jäi Siberisse."
Küüditatud kurtide mälestused hakkasid ilmuma Kurtide Elu rubriigis Ela ja mäleta.

Katkeid intervjuust:

Millal nimelt ja kuhu ära viidi? Öösel või südapäeval?

24. märtsil 1949. aastal kella 10–12 paiku tuli neli võõrast (tääkidega). Olin koolivaheaja tõttu kodus ja asutasin loomi söötma, äkki nägin ühel püssi, millega ta ähvardas ema maha lasta, kui isa kavatseb põgeneda. Mõistsin, et on juhtunud midagi halba. Aega on, pangem asjad kokku (ema taipas midagi kaasa võtta) ja mingem rahulikult auto peale. Auvere jaamas vaatasin pealt, miski on lahti — nagu vanglaks muudetud, nii palju inimesi kogunemas: perekonnapead koos naiste ja lastega. Mulle lõi pähe, väetikesed ka! Teistega koos aeti meid rahva keeli loo­mavagunitesse. Veeresime umbes 2 nädalat. Nälga ei surnud ja külma ei saanud. Oli soe kevadilm. Abakani jaamast vurasime edasi veoautoga Minussin­sikisse. Kui kohale saabusime, käsutati marss tööle (ilma söömata) — isa talli­meheks, ema lüpsjaks, õde-vend vene kooli õppima. Ainult mina kui kurt jäin koju, alatasa midagi askeldama. Õdedest ja vendadest kõige vanemana hoolitsesin nooremate eest. Vahepeal käisin abimajandis söögipeeti puhastamas. [---]

Kuidas kohalikud elanikud teisse suhtusid?

Meil vedas, külaelanikud olid sõbralikud, ei sõimanud kordagi kulakuteks, vaid austasid ja armastasid eestlasi. Ühest suust öeldi, et oleme üks kannatlik rahvas, milleks kisti kodumaast eemale … Selles Maralle külas julgesin ainu­kese kurdina sõbrustada tüdrukutega. Tegelikult oli mul hirmus igav. Kõige rohkem tegelesin koduste majapidamistöödega. [---]

Kuidas saite Eestisse tagasi?

1957. aasta augustis-septembris tulime. Isa vend saatis kirja, et Stalin on surnud ja me võime nüüd koju naasta. Siberis olime elanud 6 aastat (ma ei saanud koolis käia, kurtide kool olnud kole kaugel; poliitvangid ei tohtivat kauge­male minna kui 20 km). Peaasi, et saime ihaldatud koju. [---]
Allikas: Kurtide Elu 1990

1 kommentaar:

kukupai ütles ...

Aastaarv paranda, 1949 peaks ikka olema :)